Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. Nt

• nägude meri,
• kivikõrb ‘tänapäeva uuslinn’,
• peatänav on linna tuiksoon;
• spordikeelest poliitikakeelde üle kantud: relvastumise võidujooks,
• valimiskampaania on jõudnud lõpusirgele,
• poliitikute vägikaikavedu, probleem söödeti ette,
• valitsus heitis palli opositsioonile tagasi,
• eelsoojenduseks vaieldi päevakorra üle.

Metafoor on mõtlemise ja keele vahend, mille abil abstraktseid mõisteid kõrvutatakse või samastatakse konkreetsematega, mis on inimesele juba tuttavad. Nt

• elu asemel räägitakse eluteest, mida mööda inimene kulgeb ja mis on kord sirge ja sile, kord käänuline ja konarlik,
• räägitakse elulõngast, mis on habras ja võib iga hetk katkeda.
• Noorus on eluhommik ja elukevad, vanadus aga eluõhtu või elusügis.

Metafoorid kuuluvad loomuliku osana igaühe mõtlemisse.

Sageda kasutuse tõttu võib kujundlikkus aja jooksul tuhmuda ja kaduda, sõnal lisandub siis veel üks tähendus, nt

• silm ‘teatav ava’ nagu sõnades nõelasilm ja kirvesilm;
• jumalik ‘suurepärane, võrratu’.

Metafoor on olnud ja on praegugi üks terminiloome vahendeid, nii on saadud nt

• panganduses laenuportfell,
• veevarustuses kaevukael,
• anatoomias vaagen, südamevatsake ja -koda,
• füüsikas veidrad osakesed, osakesi pommitama.

Paljudes taimenimedes väljendub nende taimede võrdlus looma või linnuga:

•  kassikäpp,
• kassisaba,
• kukekannus,
• kurekatel,
• käoking,
• lõosilm,
• varsakabi.

Kõige rohkem kasutavad metafoori aga släng ja ilukirjanduskeel, eriti luulekeel, sest just nendes allkeeltes taotletakse uudset ja huvitavat, isegi põrpivat väljendust.

Metafoori liike on personifitseerimine ehk isikustamine – elusa olendi, hrl inimese omaduste ja võimete omistamine asjadele või nähtustele. Nt laisad lained, karjuv või kisendav ülekohus, arvuti mälu, arukas masin, loodus ärkab, rahvuslik ärkamisaeg, hall vihmasüli kaisutab põldu, hakkas mu mõtet seedima, metalli väsimus (materjaliõpetuse termin).

Metafoori liik on ka allegooria ehk mõistukuju – abstraktse mõiste kujutus konkreetse kaudu. Nt eesel tähenduses ‘rumal ja põikpäine inimene’, (seltskonna)lõvi ‘seltskonnas tähelepanu äratav ja naiste juures edukas mees’, kana ‘rumalavõitu naine’, jänes(ka jänesejalg, jänesenahk, jänespüks) ‘argpüks, pelgur’, vikatimees ‘surm’.

Allikas: Tähendusülekanded