Suulise ja kirjaliku kõne erinevused

Üsna levinud on arvamus, et suulise ja kirjaliku kõne erinevused ei ole eriti olulised. Ometi on erinevused nende vahel nii suured, et võime rääkida suulise jutu tõlkimisest kirjalikuks – ja vastupidi. Tajumismeeledki on erinevad. Kõne on vokaalne-auditiivne, kiri visuaalne. See tähendab, et suulist kõnet võtame vastu kõrvadega, kirjalikku kõnet silmade abil. Suulises kõnes saab lisaks sõnadele kasutada ka muid vahendeid, mida meie häälduselundid kuuldavale toovad. Näiteks pausid, intonatsioon, tempo, tämber ehk häälevärving, helikõrgus ja häälitsused on suulise kõne loomulik osa (Hennoste, 2000). Samuti on suuline kõne paljusõnalisem, kuid samas lihtsama lauseehitusega. Kirjalik kõne on aga standardne, et seda mõistaksid kõik lugejad.

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

Soome keeleteadlane Sauli Takala (1999) on uurinud suulist ja kirjalikku kõnet ning toonud välja nende peamised erinevused.

	SUULINE KÕNE	KIRJALIK KÕNE
Infokanal	suuline (kõnele lisanduvad abistavad märgid žestide ja intonatsiooni tasandil)	kirjalik (teksti tähendust muudavad kirjavahemärgid, allakriipsutused, teksti liigendus)
Aeg-ruumiline kontekst	infot esitatakse siin ja praegu	info on rohkem vahendatud, seda võib tulla ka teisest ajast ja ruumist
Sisu	on praktilisem, kohe kasutatav, senise kogemusega seotud	sageli ei ole kohe kasutatav, rohkem on abstraktset ja vähem tuntud ainest
Esituslaad	vabalt valitav, keel on normeerimata	vastab enam-vähem kirjakeele normidele
Funktsioon	informeerimine, tegevusele või suhtumisele üleskutsumine	üldiste arusaamade kujundamine
Tagasiside	kõneleja saab kohe kõneluse käigus teada, kui õigesti teda mõisteti, on võimalus lisada täpsustavat teavet	otsest ja kohest kontrolli info mõistmise üle ei ole, täiendused ja täpsustused ei tarvitse lugejani jõuda
Efektiivsus	on mõjuv argisuhtlemises, massikommunikatsioonis ja õppetöös	on mõjult püsivam, näib usaldusväärsemana

Kokkuvõtteks. Suulisel ja kirjalikul kõnel on rida olulisi erinevusi. Suuline kõne on spontaanne, sõltub suhtlussituatsioonist ja vestluspartneri reageeringutest. Ta on šabloonsem kui kirjalik kõne, sisaldades suhtlussituatsioone, kus tuleb järgida etteantud käitumist. Lausestuse osas kasutatakse suulises kõnes enamasti lihtlauseid, mis võivad ühenduda liitlauseteks, või seotakse neid omavahel asesõnade ja kordustega. Suulise kõne kiire tempo tekib erinevate mõtete edastamisest, mis algselt on enamasti lühemad ega sarnane korrektsetele kirjakeele lausetele. Rohkesti esineb mõtte- ja kõhkluspause, mis täidetakse sõnakorduste, parasiitsõnade, partiklite, venituste ja/või üneemidega (st häälitsustega pausi täitmiseks ja kõnejärje hoidmiseks, nt mmm, äää). Suuline kõne on muutuv, reaalajas liikuv ja teisenev. Tagasiside on kohene. Kirjaliku kõne puhul pole autoril võimalik lugejani jõudnud teksti enam muuta. Seega peavad laused olema täpselt formuleeritud, selge tähendusega ning sisutihedad. Kirjalik tekst on ajas ja ruumis oma lugejast eraldatud. Lugeja isik ei ole enamasti kirjutajale teada (Hennoste, 2000; Salla, 2002).

TEST:

Suulise ja kirjaliku kõne erinevused. Vali õige vastus

Kasutatud materjal: Internetikeele mõjud kirjakeeles

Autor: Krista Uibu, eesti keele ja kirjanduse lektor, PhD

See artikkel on retsenseerimata.