Elektrijaamades genereeritakse tavaliselt elektromotoorjõudu, mille väärtuseks on 10kV. Kuna jaamade generaatorite võimsused ulatuvad megavattidesse, siis võib selle elektromotoorjõuga kaasnev voolutugevus ulatuda sadadesse ampritesse. Nii tugeva voolu edastamiseks on tarvis väga jämedaid elektrijuhtmeid ning lisaks sellele kaasneb nii tugeva vooluga juhtmetes eralduva soojuse tõttu ülisuur energiakadu.

Vähendamaks voolutugevusest tulenevaid kadusid, on elektrijaamade juures trafojaamad, milles 10 kV pinge muundatakse oluliselt suuremaks.

Kui suurendada pinget 33 korda (10 kV => 330 kV), väheneb voolutugevus 33 korda, juhtmete soojenemisest tulenevad kaod aga vähenevad koguni 332 ≈ 1100 korda (sest Joule’i-Lenz’i seaduse kohaselt ahelas, kus puuduvad liikuvad osad, on eralduv soojushulk võrdeline voolutugevuse ruuduga Q=I2RΔt).

Lõpptarbijale lähemale jõudes hakatakse ülikõrget pinget trafode abil madalamaks muundama. Igas alajaamas, kus toimub pinge alandamine, püütakse tekkiv vool jagada nii mitmesse harusse kui mitu korda vähenes pinge sekundaarmähisel primaarmähisega võrreldes.

Kodutarbijani jõuab enamasti pinge (elektromotoorjõud) 220V ning voolutugevus ei ulatu tavaliselt üle kümnekonna ampri.