Vahelduvvoolu võimsust (nagu ka alalisvoolu oma) arvutatakse valemist:

kus, N – võimsus, U – pinge, I – voolutugevus.

Ohm’i seadusest tulenevalt (I=U/R => U = IR) saab valemile anda kuju:

See valem väljendab voolu soojuslikku võimsust.

Kuna vahelduvvoolu korral muutuvad voolu iseloomustavad suurused (I ja U) ajas pidevalt ja kiiresti, kasutatakse arvutustes mitte vastavate suuruste hetkväärtusi (ega ka keskmist väärtust, mis on ühe perioodi kestel võrdne nulliga), vaid nende ruutkeskmist – suuruse ruudu keskväärtus ühe võnkeperioodi jooksul.

Vahelduvpinge (-voolutugevuse) ruutkeskmist väärtust nimetatakse vastavalt kas pinge- või voolutugevuse efektiivväärtuseks:

kus Um ja Im on vastavalt pinge ja voolutugevuse amplituudväärtused (maksimumväärtused)

Vahelduvvoolu võimsus aktiivtakistusel, kus faasinihke nurk pinge ja voolutugevuse väärtuse vahel on võrdne nulliga, on efektiivväärtuste kaudu arvutatav:

Sageli jäetakse vahelduvvoolu pinge või voolutugevusest rääkides nimetamata, et kõneldakse vastava suuruse efektiivväärtustest!