Soojusenergia hulka, mille keha soojusülekandel saab või kaotab, nimetatakse soojushulgaks.

Kui keha saab soojust ehk tema siseenergia suureneb, siis loetakse soojushulk positiivseks. Kui keha soojusülekandel annab soojust ära ehk tema siseenergia väheneb, siis loetakse soojushulk negatiivseks.

Olukorras, kus keha aine olek ei muutu, on keha poolt saadav/ära antav soojushulk on võrdeline keha massiga ning temperatuuri muuduga ning sõltub materjalist.

kus Q – soojushulk, m – keha mass ning ΔT = T2 – T1 – temperatuuri muutus (T2 ja T1 on soojusülekande käigus soojenenud/jahtunud keha vastavalt lõpp- ja algtemperatuurid), c – on keha materjali iseloomustav erisoojus. NB! Ehkki temperatuuri tuleb mõõta kelvinites, võib käesolevas valemis kasutada ka Celsiuse kraadides mõõdetud temperatuure, sest temperatuuri muutus mõlemal skaalal – Kelvini ja Celsiuse omal on ühesugune.

Erisoojus iseloomustab soojushulka, mis on tarvis 1 kilogrammile ainele, et tema temperatuur suureneks 1K võrra – sama suur soojushulk vabaneb kui 1 kg aine temperatuur langeb 1K võrra.

Kui soojusülekande protsessist võtab osa mitu keha, siis suletud süsteemis – see tähendab süsteemis, mis ümbritseva keskkonnaga soojust ei vaheta – on soojema(te) keha(de) poolt ära antav soojushulk on alati sama suur kui külmema(te) poolt saadav ehk:

kus Q1, Q2 … Qn on erinevate suletud süsteemi kuuluvate soojusvahetuses osalevate kehade soojushulgad.